See, kes kontrollib maailma meretranspordivooge, kontrollib kogu maailma. See fraas on juhtinud läbi aastasadade nii Christoph Kolumbust, XVII – XIX sajandil tegutsenud Ida-India Kompaniid kui ka USA presidenti Donald Trumpi.
Viimase 50 aasta jooksul on toornafta ja naftatoodete meretranspordi olulisus aina kasvanud. 1980. aastal moodustas nafta ja gaas enam kui poole maailma meretranspordist. Samal ajal oli naftat eksportivatele riikidele (OPEC) antud maailmas märkimisväärne võim.
Olukord on aga muutumas. Tänaseks päevaks on nafta osakaal ülemaailmses meretranspordis langenud 16 protsendi kanti.
Kuigi maailmamajandus on alates 2010. aastast üldjoontes kahekordistunud, on naftatransport jäänud enam-vähem samale tasemele, umbes kahe miljardi tonni juurde. Isegi rafineeritud nafta transport pole alates 2019. aastast suurenenud, kuigi maailm on pandeemiast juba taastunud.
Esmapilgul võiks justkui järeldada, et kuna maailm vähendab aeglaselt oma naftasõltuvust, ei saa lugeda Hormuzi väina ja Pärsia lahe naftaeksporti takistavat kriisi tõsiste probleemide hulka.
Kahjuks oleks sedasi vägagi eksitav mõelda.
USA rünnaku tagajärjed
Hormuzi väin eraldab Pärsia lahte India ookeanist. Mõningatel maailma tähtsamatel nafta- ja gaasieksportijatel – sealhulgas Iraanil, Iraagil, Saudi Araabial, Kataril, Kuveidil ja Araabia Ühendemiraatidel – on Pärsia lahes oma sadamad, mis ekspordivad kokku umbes viiendiku maailma fossiilkütustest. Väina laius on kitsaimas kohas vaid umbes 40 km.
Veebruari lõpus alustasid Ameerika Ühendriigid ja Iisrael Iraani-vastast sõjalist rünnakut. Vastuseks sulges Iraan paar päeva hiljem Hormuzi väina laevandusele.
Selline käik vähendas peaaegu kohe nafta ja gaasi globaalset kättesaadavust, muutunud olukord on kõnealuste ressursside maailmaturuhindu juba peaaegu kahekordistanud. Kuigi varem on naftat Pärsia lahest eksporditud peamiselt Aasiasse, võib bensiini- ja diislihindade tõusu näha kogu maailma naftapumpadel ning hinnad aina jätkavad tõusmist.
Nafta kättesaadavuse ja hinna pärast muretsev rahvusvaheline energiaagentuur IEA on juba võtnud kasutusele oma naftavarud, kuid selline reaktsioon pakub ainult ajutist leevendust.
IEA pakub muuhulgas välja, et nafta nõudlust aitaksid vähendada kaugtöö, autode jagamine ja ühistranspordikasutus. Väina sulgemise tõsisemate tagajärgede hulka kuulub nüüd aga ka intressimäärade püsiv tõus, samuti on vähenenud gaasipuuduse tõttu väetiste kättesaadavus, mis muudab haavatavamaks kogu maailma toidutootmise.
Ukraina sõda meie piiridel
Kahjuks pole energiahindade tõus meie ainus Hormuzi kriisist tulenev probleem. Bensiini hind on tõusnud ka Ameerika Ühendriikides, mis vähendab president Trumpi kõigutamatuna näinud populaarsust.
Trump on tühistanud USA sanktsioonid Venemaa naftasaadetistele. Seega on Venemaa lõiganud mitmekordset majanduslikku kasu: esiteks tõusnud naftahinnast, teiseks varilaevastiku-vastaste sanktsioonide tühistamisest..
Ukraina on mures Venemaa naftakaubanduse kasvava kasumi ja sedakaudu Venemaa sõjalise võimsuse suurenemise pärast.
Hormuzi väina kriisi viimaseks pöördeks tuleb lugeda Ukraina rünnakuid Primorski ja Ust-Luga naftasadamatele, mis asuvad meie piirile erakordselt lähedal. Rünnakud on olnud nii ulatuslikud, et nende tõttu on Venemaa peatanud kõnealustes sadamates naftaekspordi peaaegu täies ulatuses.
Alternatiivkütus kui turvameede
Igal juhul on olukord šokeeriv. Fossiilkütuste hind tõuseb, Ukraina sõda on nihkunud vaat et meie piiridele ning samal ajal kogunevad Soome lahel varilaevastiku alused, mis ootavad lasti pommitatud Venemaa sadamatest.
Naftasõltuvus, nafta kättesaadavus ja varilaevastiku tegevus kujutavad kõik meile ohtu.
Tõhusa ja energiamahuka tootmise, kütmise ja transpordi parim tulevikugarantii oleks alternatiivkütuste – päikese-, tuule-, bio- ja tuumaenergia – täiemahuline kasutuselevõtt. See nõuab muidugi mõista poliitilist tahet ja taastuvate energiaallikatega seotud tehnoloogiaalaseid teadmisi.
See arvamuslugu avaldati varem Taltechi arvamusfoorumis Trialoog 20.4.2026.
Tales of Talsinki 