Tihti kuuleb arvamust, et Eesti ei saa väikeriigina kliimamuutuste ohjeldamiseks midagi ette võtta. Pealegi on eestlasi nii vähe, et isegi kui kogu riik vähendaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid nullini, oleks selle globaalne mõju ikkagi tühine. Kas see on tõesti nii?
Statistika ütleb, et Hiina ja USA vastutavad ühiselt 45 protsendi ülemaailmse kasvuhoonegaaside heitkoguste eest, neile järgnevad Euroopa Liit, India, Venemaa ja Jaapan. Nii et Eesti näitaja ei moodusta isegi protsenti maailma heitkogustest.
Kui vaadata täpsemalt näitajaid, siis 2021. aastal oli eestlase CO2 emissioon keskmiselt 6,2 tonni, samas kui maailma keskmine vaid 4,5 tonni inimese kohta. Siinkohal on aus rõhutada, et Eesti teekond pärast taasiseseisvumist on olnud muljetavaldav, sest tervikuna on Eesti kasvuhoonegaaside heitkogused langenud enam kui 36 MtCO2eq-lt (36 tonni CO2 ekvivalenti) 1990. aastal vaid 9 MtCO2eq-ni 2022. aastal.
See on tohutu saavutus! Ja nagu kõik teavad ja näevad, on Eesti elatustase samal ajal tohutult tõusnud. Just uued tehnoloogiad on toonud uusi lahendusi, mis on aidanud vähendada nii CO2 emissiooni kui ka parandada elatustaset.
Süsiniku jalajälg ei ole ainus oluline näitaja
Lihtsalt kasvuhoonegaaside mõõtmise asemel räägime tänapäeval üha sagedamini süsiniku jalajäljest, mis hõlmab inimtegevuse käigus tekkivate kasvuhoonegaaside (sh süsihappegaas ja metaan) koguhulka. Näiteks toote süsiniku jalajälg hõlmab heitkoguseid kogu selle olelusringi jooksul, isegi kui need ei esinenud samas riigis, kus toodet tarbiti. Põhjus on sellest, et arvestatakse perioodi tootmisest tarbimiseni ning lõpuks kõrvaldamise või ringlussevõtuni.
Eesti Arenguseire Keskus on välja arvutanud, et eestlase keskmine süsiniku jalajälg on tegelikult keskmise eurooplase süsiniku jalajäljega samal tasemel. Samas on Eesti keskmise inimese jalajälg kliimamuutuste kiirendamisel 7,6 korda suurem, kui oleks jätkusuutlik. Suurimat osa süsiniku jalajäljest mõjutavad toit, liikuvus (transport jms), elekter ja küte.
Viimasest kolmest tulenevaid kasvuhoonegaaside heitkoguseid saab vähendada energia säästmise, tarbimise vähendamise ja säästvamate tehnoloogiate kasutamisse investeerimisega.
Ülesanne tundub aga väga raske. Ja võib küsida, kas saame tõesti vähendada oma süsiniku jalajälge nii, et see „jõuaks“ jätkusuutlikule tasemele?
Süsiniku käejälg – käes on aeg rääkida just sellest!
Olukord on Eesti vaates aga palju huvitavam, kui vaatame süsiniku käejälge, mis on jalajälje vastand. Süsiniku käejälg tähendab kõiki selliseid meetmeid, millel on kliimale positiivne mõju. Kui neid võetakse piisavalt tõsiselt, võivad need isegi vähendada süsiniku jalajälje taset. Toon ühe näite: kui ettevõte „toodab“ tarbijatele süsiniku käejälge (ehk kasutab tootmises meetmeid, mis aitavad vähendada kasvuhoonegaaside hulka), saab ka tarbija omaenda süsiniku jalajälge vähendada, kui kasutab seda tõhusat uut tehnoloogiat või selle abil valmistatud tooteid.
Niisiis võib Eestil olla palju suurem mõju maailma süsiniku jalajäljele, kui lihtsalt enda süsiniku jalajälje vähendamine. Kõrge hariduse ja tehnoloogilise oskusteabega saab Eesti luua tehnoloogilisi lahendusi ja tegevusi, mis aitavad inimestel ja ettevõtetel üle kogu maailma vähendada oma süsiniku jalajälge. Eesti vaates on just Tallinna Tehnikaülikoolil oluline roll nii tehnoloogiate väljatöötamisel kui ka nende tegevuste uurimisel ja arendamistööl, mis aitaks kokkuvõttes kogu maailmas heitkoguseid vähendada.
Niisiis usun, et Eestist võib saada hoopis „süsiniku käejälje maailmariik“. See eeldab aga pidevat pühendumist rohetehnoloogiate loomisele, ka heitkoguste vähendamist lubavate lahenduste piloteerimist Eesti ettevõtetes ning seejärel nende müümist teistesse riikidesse.
Allikad:
See arvamus avaldati 16. juunil 2024 ajakirjas Postimees
Tales of Talsinki 